“Väsinuna õppimine on nagu põleva maja kusega kustutamine.”
- M. Parts
kiire kokkuvõte sellest kuidas Dr. Parts poest mööda sõitis
Laupäeva õhtu ja pärast pohmellist päeva raamatukogus end õppima sundides ilmnes tõsiasi, et viimnegi toit on kodust otsa lõppemas. Pole lugu, Audile hääled sisse ja suund Lõunakasse. Olin juba peaaegu parklasse keeramas kui AC/DC kõlaritest “have a drink on me” karjus. Selge, sõidame edasi. Kuhu sõita, ei tea. Esimese hooga mõtlesin lõunanaabreid külastada, aga kui Elvas kütus otsa sai, ei tundunud see enam parima mõttena. 15 liitrit üheksakendviit ja hiliskevadine Lõuna-Eesti tundus palju kutsuvamana. 13 kilomeetrit maalilist kruusateed, mida telefoni 3 megapikslit kogu oma ilus ehk jäädvustada ei suutnud ja olin tagasi maanteel. Kus täpsemalt, sedapuhku jään vastuse võlgu. Võtsin peale ka hääletaja aga temaga suurt ei rääkinud, tahtsin Alice Cooperit kuulata. Aga vähemalt peaks karmaga nüüd pikemaks ajaks korras olema. Mõned kaadrid ka.
Midagi kodumaist ajast, mida ehk meenutada ei tasu. Aga kui saaks päevaks tagasi minna siis y not.
küsimus laiale ringile
Mu tumblrijüngrid, näidake ennast. Kes te ometi olete?
Täna kodust välja astudes tabas see laul mind mälusopist vähemalt sama kiiresti kui niiske ja lämbe hommik. Seostub, põhjendamatult.
bla
On asjad. Ja on inimesed. Sa tead, millised on asjad, sa tead, milliseid sa tahad ja sa tead, kuidas neid saada. Või kui ei tea siis vähemalt proovid. Ja kui ei proovi siis vähemalt unistad. Kuidas unistada inimestest? Kuidas unistada inimestest kui sa ei tea, millised nad on. Ja kui sa ei tea millal nad su ellu tulevad. Ja kas üldse tulevad. Ja kas inimestest üldse peaks unistama? Kas inimeste puhul saab olla kindel, et nad teevad kõike seda mis pakendil kirjas? Ja kellel poole pöörduda kui nad lähevad katki ja remondimanuaali tootega kaasa ei tulnud? Ja kui ka google ei anna enam vastuseid? Mis siis saab?
Mustvalgel peaks justkui materiaalset maailma eelistama. Aga pole (kahjuks?) võimalik.
õues on nii soe, et ma tahaks praegu alasti vihmas tantsida
Kevad Tartus on oma väed koondanud ning suvel ei jää enam miskit muud üle kui varsti tulla. Eksamiteni on täpselt nädal, see pole aga soojade/niiskete ööde nautimisele takistuseks saanud. Imelik on jälle olla, alles aasta algas, alles oli keskpaik ja nüüd olen jälle jõudnud, kuidas öelda, finišisse? Selleks puhuks vähemalt. Olgugi, et ma olen küllalt lootusrikas lähikuude suhtes, tunnen siiski hirmu pikemas plaanis. Ja seda hirmu pole võimalik eemale peletada või ravida, ei. Mis saab - ei tea. Männid ja rannaliiv annaks vastust.
mai
Koolis enam eriti ei käi, õpin kodus eksamiteks. Raamatukogus on remont, keskendumine võimatu. Eksamiteni poolteist nädalat, siis veel üks vaba nädal ja ongi kodu. Also ootab Tallinnas mind juba töö. Pole paha, nagu öeldakse.
